Praegu kasutavad raudtee elektrijaotusvõrgud üha enam kaabeltoiteallikat. Mõnikord on olukordi, kus iseseisvad väikese võimsusega koormused on suhteliselt kontsentreeritud. Sellistel juhtudel kasutame tavaliselt mitme kaabliharu ühendamiseks kaabli harukarpe. Seda seetõttu, et kaabliharukarbid ei saa igal liinil otse töötada; need toimivad ainult kaabliharudena. Kaabli harukarpide põhifunktsioonid on kahesugused: esiteks kaablite ülekandmine; ja teiseks hargnevate kaablite jaoks.
(1) Kaabli hargnemisfunktsioon: kui toitejaotusliin on pikk, oleks paljude väikese -pindalaga kaablite kasutamine jõuülekandeks raiskav. Seega, kui liin väljub koormusele, valime väljamineva ülekande jaoks tavaliselt peakaabli. Seejärel kasutame koormuse lähedal kaabli harukarpi, et harustada põhikaabel, jagades selle paljudeks väikesteks-pindalakaabliteks, mis ühendatakse seejärel koormusega.
(2) Kaabli edastusfunktsioon: kui toitejaotuskaugus on pikk, ei suuda kaabli pikkus ise vastata pika{1}}vahemaa nõuetele. Seetõttu tuleb ühendamiseks kasutada kaabliühendusi või kaabli ülekandekarpe. Tavaliselt kasutatakse kaabliühendusi, kui elektrijaotuskaugus on alla 3000 m. Kuid kaabelliinidel, mille vahemaa ületab 3000 m, suurendaks paljude ühenduste kasutamine ohutusriske. Seetõttu kasutatakse toiteallika ohutuse tagamiseks ühendamiseks tavaliselt kaabli harukarpe.
(3) Kaabli harukarbid hõlbustavad erineva ristlõikega kaablite ühendamist, välistades kaabliühenduste keeruka protsessi, parandades kaabliühenduste keskkonda, tagades ühenduse kvaliteedi ning hõlbustades rutiinset kontrolli ja hooldust järgneva töö käigus.
